Tauno Aints, helilooja: Loomisloo lugu sai minu jaoks alguse Raul Talmari telefonikõnest ühel pühapäeval kui ta kutsus mind töögruppi valmistama ette järgmise Gaudeamuse programmi. Minule pakutud ülesandeks oli kirjutada teos, mis ühendaks erinevad osalejate koosseisud tervikuks ning tugineks ühele, kahele regilaulule või pilliloole. Kuna tervikteose prognoositav pikkus oli umbes 30 minutit kõlas selline pakkumine väga põnevalt, samas tekitas kohe hulga küsimusi ja hirme. Põnevus oli eelkõige seotud variatsioonide loomise võimalusega, mis on mulle väga südamelähedane – praegusel hetkel võiks isegi öelda, et vormiliselt on tegu brutaalvariatsioonidega kahele teemale. Hirmud olid tegelikult samuti seotud variatiivsusega ja sellest tuleneva kahtlusega, et kas ikka õnnestub luua piisavalt sidus tervik ainult muusikaliselt varieerides ning millest peaks nii suure vormi korral veel lähtuma liskas loomingulisele puhangule.
Minu hirmude peletajaks ja sisuliseks toetuspunktiks sai Anzori Barkalaja tekst. Töörühma ühise jõupingutuse tulemusena valiti välja hulk regilaule, millest loomingulisele enesetundele sobivaimaks osutus Hargla “sarvepuhuja”. Teiseks teemaks sai “Pikk ingliska”. sellega oli nii muusikaline kui ka sisuline materjal olemas, jäi üle vaid luua. Kuid lähenedes nii ja naa, ei toimunud puhangut, mille tulemusena oleks valminud 30 minutit muusikat. Murrang toimus siis, kui ma mõistsin, et läheneda ei ole vaja heliloojana vaid arranžeerijana. Kõik helid olid juba olemas, ma pidin neid ümber seadma.
Töö esimeses etapis sündis peamiselt eri karakteritel põhinev üldkontseptsioon, mis jagunes loomisloost lähtuvalt 15 alaosaks. Teine etapp seisnes alaosade vormistamises, korrigeerimises ja orkestreerimises. Kolmas etapp on tulekul, sest kõik see, mis on nüüdseks nootidena paberil on ikkagi vaid üks osa tervikust. Tegelik tervik saab sündida vaid ühiselt!
Tohutu tänu kogu töögrupile selle määratu usalduse eest!